Kas tehnovõrkude talumistasud suurenevad?

17
02 / 17

Kristina Laarmaa, vandeadvokaat

On valminud tehnovõrkude talumistasu seaduse eelnõu, mida reklaamitakse kui seadusandlikku vahendit tulemaks toime senise ebaühtlase ja ebaselge talumistasu praktikaga ning ebapiisava suurusega talumistasu probleemidega. Kas eelnõu ka tegelikult neid probleeme lahendab või tekitaks eelnõu praegusel kujul vastuvõtmine hoopis probleeme juurde?

Tehnovõrkude talumistasu arvestamises on viimastel aastatel tehtud suuri muudatusi. Kuni 17.04.2012 olid talumistasu koefitsendid sätestatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduses, mille kohaselt maa maksustamishind jagati 100ga ja korrutati maa sihtotstarbe koefitsiendiga. Nii näiteks oli elamumaa koefitsient 0,75 ja ärimaa koefitsient 0,5, maatulundusmaal seevastu 0,1. Riigikohus tunnistas 17.04.2012 otsusega need talumistasu arvestuse aluseks olevad sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, mistõttu tekkis talumistasu suuruse arvestamises õiguslik vaakum.

2015. a otsusega andis Riigikohus täiendavad suunised tehnorajatise talumistasu arvestamise kohta, mille kohaselt on kinnisasja omanikul õigus saada kinnisasja omandamise ajast ja viisist sõltumata tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kui ta ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu kasutada. Peale talumistasu kulude hüvitamise tuleb kinnisasja omanikule maksta ühekordset või perioodilist lisahüvitist, lähtudes talumiskohustuse intensiivsusest, maa väärtust mõjutavatest asjaoludest ja avalikust huvist.

Tehnovõrkude talumistasu seaduse eelnõu kohaselt oleks kinnisasja omanikul edaspidi õigus nõuda kantud kulude ja saamata jäänud tulu hüvitamist ulatuses, milles kinnisasja kasutamine on kitsendatud. Seejuures on kantud kulutusi piiratud ainult omaniku jaoks vältimatute kulutustega. Ilmselt kuulub nende hulka maamaks, ent kas ja millises ulatuses näiteks ka korrashoiukulud? Maamaksu hüvitamise puhul tekib veel küsimus, kas Riigikohtu seisukohtadega on kooskõlas eelnõu lahendus, mille kohaselt hüvitataks maamaks üksnes osas, milles kinnisasja kasutamine on kitsendatud, või tuleks maamaks hüvitada siiski täies ulatuses.

Saamata jäänud tulu suurus arvutataks eelnõu kohaselt järgmiselt: 5% maa maksustamishinnast aastas korrutataks kitsenduse ruumilise koefitsiendiga ja sisulise ulatuse koefitsiendiga. Kitsenduse ruumiline koefitsient lähtub tehnovõrgu rajatise kaitsevööndi suurusest. Kitsenduse sisuline koefitsient on aga määratud lähtudes maa sihtotstarbest ja tehnorajatise tüübist, seejuures maatulundusmaa puhul sõltub koefitsient sellest, kas maa on sihtotstarbelisel kasutusel või mitte.

Saamata jäänud tulu arvestuslikud alused eelnõus tekitavad ohtralt küsimusi.

Esiteks, millest lähtudes on õiglase hüvitise aluseks valitud just 5% maa maksustamishinnast ja miks on arvestuse aluseks üldse maa maksustamishind. Maa maksustamishind ei pruugi kajastada adekvaatselt maa tegelikku väärtust ning sellest lähtuvalt saamata jäänud tulu.

Teiseks, millest lähtudes on valitud just sellised konkreetsed koefitsendimäärad. Õiglane hüvitis peaks määratama lähtudes kinnisasja omaniku õiguste riive ulatusest. On ilmne, et kitsenduste ulatust ei ole võimalik leida alati üksnes selle põhjal, millist tüüpi võrguettevõtjale tehnorajatis kuulub. Ebaõiglane tundub ka eelnõu lahendus, mille kohaselt nt elamu- ja ärimaade kasutamise korral elektri ja gaasi jaotusvõrkude, elektroonilise side võrkude, ühisveevärgi ja kanalisatsiooni ning kaugküttevõrkude puhul oleks saamata jäänud tulu hüvitise koefitsiendiks 0 – raske on nõustuda eelnõu seletuskirja põhjendusega, et saamata jäänud tulu korvab täielikult see kasu, mida tehnovõrkude kaudu teenuste tarbimise võimalus kinnistu omanikule toob.

Kuigi tehnorajatiste talumistasude teema vajab kindlasti kiiremas korras seadusandlikku sekkumist, ei pruugi tehnorajatiste talumistasude seaduse eelnõu olemasoleval kujul soovitud eesmärke saavutada.